Ilmselt on paljudel meediaagentuuris töötamise kohta omad eelarvamused ning arusaamad. Üllataval kombel kui aga meil – (peaaegu) kõige uuematel liikmetel paluti kirjutada artikkel teemal „ootused vs reaalsus meediaagentuuris töötamisel“ avastasime, et kõik kolm on väga värskendaval viisil tulnud MediaComi tööle, võttes seda kui puhast lehte ilma ootuste ja lootusteta. Kuna aga nii sai vesi artikli algsele ideele peale tõmmatud, otsustasime kirjutada hoopis nägemusest selle kohta, kuidas MediaCom erineb meie eelnevatest töökohtadest. Meie näol on tegu nii eelnevate era-, kui avaliku sektori töötajatega ning keegi meist pole varem agentuurielu kogenud. Seega loe siit aga julgelt edasi, et teada saada, mis meie jaoks nende mõne kuu jooksul selgeks on saanud…
Kui Liis koogiga MediaComi jõudis, oli koosolek juba alanud…
Kui ma MediaComi aprillikuus tööle tulin, oli mul võimalus kogeda kummalist kombinatsiooni kahe erineva töökoha vahel. Agentuuri tööle tulin ma nö kliendi poolelt, kuid seal viljelesime me in-house turundust ja kõik erinevad meediatüübid olid mu enda hallata – alustades kujundustest ja copydest, lõpetades välimeedia, prindi, raadio ja digiturundusega. Esimesel kuul töötasin ma kahes kohas korraga (tänks, pandeemia, ilma sinuta poleks see võimalik olnud!), mis andis mulle suurepärase võimaluse märgata asutuste erinevust ja sealjuures ka ühte sisse ja teisest välja elada.
Kõige suurem erinevus minu jaoks agentuuri puhul ongi see, et ma saan kindlatele valdkondadele keskenduda, minu puhul siis influencer turundus, sotsiaalmeedia ning välimeedia, ning ma ei pea ennast „kõike teades“ lõhki rebima laveerides meediatüüpide vahel. See ma usungi, on agentuuri kõige suurem tugevus – kampaaniatega tegelevad oma valdkonna spetsialistid, kes keskenduvadki täpselt sellele, milles nad on kõige paremad. Sealjuures olen ma aga väga õnnelik, et kuigi meediaagentuurid on loomingulise tööga vähem seotud kui loovagentuurid, saan ma oma valdkondades siiski seda poolt edasi rakendada – kirjutades sotsiaalmeedia postitusi, aidates kaasa sisuloome ideedega, pakkudes välja erinevaid ägedaid meediamixe kampaaniate heaks õnnestumiseks.
Mis on veel suur üllatus erinevalt varasema tööga – mulle järsku meeldivad Exceli tabelid ning mul ei ole hirmu helistamise ees! Kui eelnevalt oli tegu minu jaoks üsna ebameeldivate asjadega – võimalik, et töökoormuse ja – kohustuste koguse tõttu, siis nüüd tekitavad mõlemad minus kummalist rahu. Ilmselt on see nii töine kui vaimne tasakaal, mis mulle on siin pakutud ning mille ma endas leidnud olen. Lisaks – meil on siin kogu aeg nii palju kooki!
Küll aga, mis erineb tohutult mu eelmisest töökohast (eks iga üks otsustab ise, kas see on positiivne või negatiivne) – koosolekuid on meeletult palju! Kui mõni üksik päev kalendris juhtub selline, kus mitte ühtegi miitingut pole, tekib tunne, et elu on järsku seisma jäänud. Kuniks need on aga kompaktsed ja produktiivsed, pole mul nende vastu midagi – ühiselt asju arutada on ikka viljakam kui üksi laua taga nokitseda. Siia lõpetuseks aga ka väike mõttetera – ära kunagi pea koosolekuid, mille kohta kolleegid hiljem saavad öelda, et „this could have been an e-mail“. Nii säästad kõigi aega ja närve 😉
Kui Helena pliiatsseelikuga kontorisse jõudis, olid teised juba villased sokid jalga tõmmanud…
Minu eelnevad töökogemused on kõik klienditeenindusest, kus töö toimus graafiku alusel ning istuda sai ainult puhkepauside ajal. Kontorielu kogemust olen maitsta saanud ainult lühiajaliselt läbi erinevate turunduspraktikate. Iga kontor, kus praktikal käisin, oli omamoodi ning mõned olid hubasemad kui teised. Keskkond mängib töö tegemisel väga suurt rolli ning olin meeldivalt üllatunud, kui esimest korda MediaComi kontorisse astusin ja nägin modernset, kuid siiski hubast sisekujundust. Nähes kõiki sokkides ja sussides mööda kontorit ringi jalutamas, mõtlesin endamisi, et enam paremaks ei anna minna. Minu ettekujutus oli, et kõik on võrdlemisi formaalselt riides, seega oli väga tore näha, et ei pea hakkama pliiatsseelikuid ja tikk-kontsasid ostma.
Kui ma võtsin vastu pakkumist olla MediaComi büroojuht ja printmeedia spetsialist, ei olnud ma päris kindel, millesse ma ennast just mässisin. Mul puudusid suured ootused või ettekujutused sellest, milline mu töö saab olema ning seda eriti printmeedia poolelt. Ekslikult arvasin, et meediaagentuuris toimub ka disaini pool, kuid minu suureks üllatuseks see nii ei olegi.
Minu eelnevad töökogemused klienditeeninduses erinevad MediaComis töötamisest nagu öö ja päev. Ainus sarnasus on üldtelefonile vastamine. Kindlasti on töö MediaComis mitmekülgsem ning põnevam, sest iial ei tea, mis võib juhtuda ning millal pead tegema viimase hetke muudatusi oma strateegias või millal pead välgukiirusel valmis tegema ühe väga tugeva ning läbimõeldud meediaplaani. Klienditeendindus see-eest on mõnes mõttes siiski suhteliselt rutiinne töö, kus suuri ootamatusi väga ette ei tule. Meediaagentuuris aga peab ootamatusteks alati valmis olema!
Kui Merit (jah, lihtsalt KUI Merit, sest kui ta esimest korda kontorisse jõudis, olid peaaegu kõik kodus isolatsioonis)…
Kui võtsin aprillis vastu otsuse liituda agentuuriga, ei olnud mul ausalt öeldes vähimatki aimu, mis või kes, mind ees ootab. Seepärast tundsin ka pisikest närvikõdi, sest agentuuri eluga ei olnud ma ju kuigi palju varem kokku puutunud – kui siis vaid agentuuri teenust ostnud ning seal töötavate inimestega suhelnud, kuid sellega kõik üldiselt piirduski. Kõrvaltvaataja rollis aga tundus mulle, et agentuuris võiks olla põnev töötada ja sealne elurütm tundub huvitav ja põnevust pakkuv – kliente on ju palju erinevaid, kampaaniad veel rohkem ja vahel on kindlasti marukiire ja kaootiline. See agentuurile iseloomulik kultuur tundus mulle atraktiivsena juba möödunud aastal kui mõtlesin, mis võiks olla järgmine samm karjäärimaastikul. Sel kevadel kui nägin haigena kodus olles ja sotsiaalmeedias scrollides MediaComi Influencer and Social Media Marketing Specialist töökuulutust, teadsin, et nüüd on aeg. Mõeldud-tehtud! Olenemata kõrgest palavikust möödus esimene e-töövestlus kenasti – inimesed tundusid toredad ja asjalikud. Kandideerimisest kuni tööle tulekuni hoidsin ikka MediaComi Instagramil silma peal ja aeg-ajalt ikka mõtlesin, et kindlasti ootavad mind seal ees ägedad ja teistsugused inimesed ning põnev agentuuri elu.
Võrreldes eelmise töökohaga, on praegune vastutusvaldkond ja tegevused hoopis struktureeritumad ja mingil määral kindlasti ka vabamad. Agentuuri tulin hoopis avaliku sektori akadeemilisest valdkonnast ning tuleb tõdeda, et pea kõik on erinev – töökultuur, -ülesanded, -eesmärgid, -kaaslased, koosolekud, igapäevased töösuhted. Mingil määral on suund sellegipoolest sarnane ent sellegi poolest tunnen, et tegin päris tugeva pöörde. Eelmises töökohas kommunikatsioonispetsialistina töötades kandsin mitmeid erinevaid rolle ühes ja sealsed vastutusvaldkonnad olid hoopis laialivalgunumad. Ühel päeval olin ürituskorraldaja rollis, teine päev fotograafi, kolmandal päeval igasugu valdkonna nõustaja, neljandal päeval veebihaldur, viiendal päeval sisuturundaja, järgneva nädala alguses teadustekstide tõlkija jne. Vastupidiselt Liisile, ei saa ma tuua välja MediaComi koosolekute rohkust, sest ka eelmises töökohas oli koosolekuid küll ja peale (koosolekud on vahel asjalikud ja toredad küll, agaaaa).
Igatahes tundsin, et tahaksin spetsialiseeruda konkreetsele valdkonnale ja olla ümbritsetud vaid selle valdkonna inimestega, õppida ja kogeda.
Minu optimistlik eeldus, et agentuuris on põnev töötada ja ühe kliendi või kampaania pealt teise peale hüppamine sobib mulle, on tänaseks kinnitust saanud. Olen tõesti siiralt õnnelik ja ütlen ausalt, et kontorit külastavad koerad teevad veel õnnelikumaks! Küll aga see, et kontorisse tuuakse vähemalt viis korda nädalas kooki… see pole okei. Olgu, naljatlen. See teeb veel õnnelikumaks.
Kui Liis, Helena ja Merit nüüd kontorisse jõuavad, on kõik kolm ja ka teised rõõmsad ja õnnelikud…
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tundub, et oleme kõik leidnud selle OMA koha. Töö agentuuris on kiire, tormiline ja vahel isegi segane, kuid kui oled orienteeritud saavutama kõrgeid tulemusi ja oma tööd tegema väga hästi, sujub üldiselt kõik nagu lepase reega. Kindlasti võib ka üheselt öelda, et meie varasemad töökohad andsid meile hea põhja tegemaks just seda, mida me praegu teeme. Ja loomulikult nagu mainitud, palju kooki kontoris teeb ka kõige vihmasemal päeval tuju jälle heaks 😉